Meenutusi Bordenist.

Kaks päeva tagasi lahkusime meie Liisaga Bordenist. Üritame teha nüüd lõpuks väikese kokkuvõtte meie 2,5st kuust seal. 

Elasime ilusas kolme magamistoaga majas, mis suurte vihmadega lasi vett läbi ainult ühest kohast. Maja oli ilmselt ehitatud paberist, sest kuna ta asub ainult 5m kaugusel pubist siis enne uinumist voodis lamades oli selgelt klientide vestlusi kuulda. Liisa voodi värises, kui jukebox pubis liiga kõvasti mängis.  Meie armas majakeses oli  kõik eluks valik olemas - köök, dušš oli kas jääkülm või tulikuum ja peaaegu ilma mingisuguse surveta, telekas mis tuulevaiksel ilmal näitas veidi peaaegu väljakannatavat pilti. Meil oli isegi teleka peal Bordeni ainuke telefonileviala. Me polnud kunagi näinud kui vaevaliselt võib üks sõnum tulla ja ka mitte kunagi kaasa elanud sõnumi teekonnale meie telefoni. Telekas hakkas plärisema juba 10 minutit enne ja siis lõpuks punnitas ühe sõnumi välja.  Meie armsas majas sai peetud ka omajagu unustamatult lõbusaid pidusid.

Liisa töötas Borden General Store-is. Kohalikud noored kutsusid seda Gossipcentraliks, mis ta ka oli nagu ikka üks külapood on. Hinnad olid väga kallid, nii kallid, et omanikud ei julgenud isegi hinnasilte välja panna.  Päts tavalist röstsaia oli 5 dollarit, 2l piim oli 4,65. Võrdlused supermarketis, mis on 120km eemal on hinnad vastavalt 2.50 ja 2.10. Poes pakuti ka head masinakohvi ja lõunaks erinevaid võileibu ja erinevaid kummalisi pirukaid. Poes oli ka kohalik postkontor.  Meie Liisaga saime seal ka internetti kasutada.  Kuigi hinnad olid kõrged siis kohalike rikaste farmerite rahakotile see tõenäoliselt hukutavalt ei mõjunud.

Mina töötasin Bordeni Pubis.  Eesti pubikultuur on Austraalia oma on totaalselt erinevad.  Kui kodus ikka käiakse peale tööd pesus ja pannakse puhtad riided peale rasket farmitööd selga enne pubisse tulekut siis siin sellist kommet ei ole. Pubisse õlut jooma tullakse otse töölt ja vabandust väga aga kui töötada päev läbi lambasita sees ,siis võtab see hais ikka baaridaamil pisara silma. Õnneks kui teinekord sellised tegelased tulid siis sain konditsioneeri tööle panna ja see nati aitas. Tegelt nii hull tavaliselt ei olnud.  Pubis ei olnud laudu ainult baaripukid, jukebox, noolemängunurk, piljardilaud ja söögisaali osa, kuhu inimesed istusid alles siis, kui nende toit oli valmis saanud. Kui koguaeg püsti seista siis harjub sellega täitsa ära. Enamus inimesi joovad kummalistest minikannudest (265ml) õlut. Neid peab väga tihti täitma, sest juua neile meeldib palju. Kummaline oli veel see, et kui õllest siiber saab hakatakse jooma valmiskokteile otse purgist, ka pudeli õllesid ei kallata välja. Eks see tähendab, et vähem tööd mulle. Meie pubis oli ka 50km raadiuses parim köök. Meil olid suussulavad vasikaliha praed ja parimad pizzad mida ma olen elu sees saanud.  Tõsiselt need olid paremad kui Stefani pizzad.  Nad söövad kõige kõrvale friikartuleid, isegi pasta. Pubi sulgetakse seaduse järgi alati südaöösel. Kuna minu tööpäev algas kell 2 pubikoristamisega siis see ei saanud kunagi üle 10 tunni olla. See ei olnud üldse nii väsitav kui Eestis. Kui klient tuli leti taha uut õlut võtma siis ta tõi alati oma vana klaasi mulle tagasi, nii et ei pidanud saalis ringi jooksma koguaeg. Seisin põhiliselt leti taga ja kallasin õlut ja rääkisin leti ääres istuvate klientidega maailma asjadest. Kohtasin paljusid väga meeldivaid ja huvitavaid inimesi. Natuke kõrini on sellest et kõik farmeirid räägivad vähemalt kord tunnis ilmast ja siis korra tunnis austraalia poliitikast. Mõlemast teemast on mul totaalselt siiber. Kui alguses pubisse tööle läksin siis mõtlesin, et olen nii õnnelik kui ükskord sealt ära saan minna aga nüüd on isegi nati kahju. 

Ühel ilusal päeval võttis meie ülemus Steve meid Liisaga Albanisse kaasa ja valisime välja meile ilusa valge pisikese Volvo. Meie Volvo nimi on Virginia The Volvo. Nägime paar nädalat hiljem juhuslikult Albanys tema eelmist omanikku ja saime meie uue reisikaaslase nime teada. Tegemist on 95 aasta Volvo 440-ga. Virginial on 2l bensiinimootor, mis teeb käivitamisel millise bemmi häält, 4 ratast (Liisa ütles et 5 koos varurattaga), esirattavedu, manuaalkast, konditsioneer, tutikas raadio cd mängijaga ja tulega kindalaegas. Natuke tunneme puudust käsipidurist ja tuledest. Siiani kardan, et kui tahan käiku vahetada, siis teen hoopis autoukse lahti. Kuigi valel pool sõitsime on mul juba täitsa käpas.  Loodame Virginiaga teha Austraaliale tiiru peale.

Ühel pühapäeval viisime Virginia väiksele sõidule, mis venis 450km pikkuseks ringiks. Ta pidas hästi vastu, isegi Stirling Range mägede vahel kruusateedel kihutades.  Järgmisel pühapäeval  oli õudne soov minna kinno ja kahjuks esimene kino oli 120km kaugusel aga me ei lasknud ennast sellest  häirida. Uskumatu, sõita ühe keskpärase filmi pärast 240km (New Years Eve). Peale meie oli kinos veel 2 inimest.  Nagu võib mõista siis meile meeldib väga oma uue autoga sõita!

Nüüd oleme pakkinud kokku kogu oma elu meie Volvosse ja oleme jälle teel. Sihiks on Margaret River.  Kus saame lõpuks kokku Katriga. Seal veedame jõulud ookeanis surfates ja külastades erinevaid viinamarja istandusi. Oleme hetkel liisaga veel Albanys Backpackersites ja homme hakkame sõitma sinna poole (380km). Teeme poolel teel peatuse ja testime meie uut äsjasoetatud matkavarustust. Ronime ka teepeal mega kõrgete puude otsa ja testime minu kõrgusekartuse suurust.

Kallid teile!

Krissu & Liisa

Seiklused Perthis!!!!!

Niisiis!

Lubasin, et kirjutan varsti pärast oma kaua-oodatud ratsavõistluste nädalavahetust Perthis (19 ja 20 november). Aasta üks suurimaid võistlusi (1 miljon AUD oli ühe kõige tähtsama võidusõidu auhinnafondiks) algas juba kell 11.00. Ärkasin 5.45 (nii varajane ärkmine tähendas mu jaoks haigutamist kogu terve päeva ja 4 kanget kohvi järgmisel päeval), et käia oma hommikujooksul, pakkida kohver ja jõuda õigeks ajaks kohalikku lennujaama, kunas Perth on siit 400 km kaugusel. See oli minu jaoks esimene kohalik lend. Lend kestis kõigest 1 h ja 10 min ja isegi nii lühikese aja jooksul jõuti reisijaid sööta?!

Perthi jõudes läksime otsejoones oma viietärni hotelli, et end kiirelt pidulikuks suursündmuseks valmis seada. Usun, et selleks hetkeks kui ”mitte-just-kõige-õhemast materjalist” kleidi selga sain, oli väljas umbes 30 kraadi või isegi rohkem. Kiirelt tegutsedes magasime küll maha esimese võidusõidu kogu kümnest, aga see-eest õnnestus siiski näha parimaid. Pärast lühikest ekskursiooni ringrajal, kus viibis umbes 20 000 kuni 25 000 trügivat inimest suure kuumuse käes, polnud minu muljed just kõige paremad. Õnneks oli meil VIP pääsmed ruumi, kus oli konditsioneer ja vähem rahvast. Seda kõike tänu võidetud nädalavahetuse paketile Perthis.

Igatahes nautisin seda päeva nii palju kui võimalik, v.a. Warricku I kaotus kihlvedudega, kunas pärast seda oli ta natukene tusane, v.a. valutavad jalad, kunas enamuse ajast olin kõrgetel kontsadel ja istumiseks polnud võimalust, v.a. üks vana mees, kes üritas mu õlga lakkuda:D Õnneks see loetelu enam ei jätku. Panustasin kihlvededele 50$ ja võitsin tagasi 90$, seega olin päris rahul. Warrick võitis 2000$ ja seda suuresti tänu minu valitud hobusele. Pidime valima esikolmiku suurimas võidusõidus ja mina nimetasin hobuse, kes tuli kolmandaks....seega tundsin, et olin andnud oma panuse ja päeva lõpuks oli, mida tähistada. Pärast viimast voidusõitu istusime veel tema tuttavatega ratsavõistlustelt ja seejärel suundusime kõik koos tagasi hotelli, aga.......võistlusareenilt lahkudes ootas meid 200-meetrine takso järjekord!!! Pole eriti võimalik kirjeldadagi, kui suur oli mu imestus, kui nägin nii pikka järjekorda ja MITTE ÜHTEGI TAKSOT! Seega tulin siis mõttele, et kõnnime lähima suurima teeni ja äkki leiame sealt mõne takso. Kahjuks polnud ma enam võimeline oma valutavatel jalgadel kõndima ja pidin loobuma oma kingadest. Niisiis kõndisin 10 minutit paljajalu (enda imestuseks ei leidnud ma selle aja jooksul ühtki klaasikildu) kuniks meid korjas peale üks takso, mis oli täis küll päris purjus, aga see-eest sõbralikke inimesi, kes leidsid meie jaoks veel kolm vaba kohta. Kui võidusõidud lõppesid umbes 18.00, siis hotelli jõudsime lõpuks natuke enne 21.00.

Järgmisel hommikul tegime väikese ekskursiooni hotellis, kus asub siinse läänekalda suurim kasiino. Kunas mänguautomaate ja kasiinosid mujal Lääne-Austraalia linnades pole, siis vaatepilt, mida nägin, oli võimas. Kasiino suurust on isegi raske kirjeldada, aga kui ütlen, et see paistis nagu suurtes märulifilmides, siis vast saate mingi ettekujutuse. See oli täidetud mängulaudade- ja automaatidega, sõltlaste ning töötajatega. Ma ei teinud seal isegi ühtegi pilti, kunas seda kõike oli raske hõlmata. Päeval külastasime vee Hillary´s beachi, kus sõin maailma parimat itaalia jäätist, käisin ujumas, imetlesin pikki ookeani ulatuvaid muule ja luksuslaevadega täidetud sadamat. Ütleksin selle nädalavahetuse kohta: ”Vot see on elu” kunas pärast võidukaid kihlvedusid läks siinne elu veel paremaks!

Nüüd olen tagasi oma igapäevalu juures.....pean ärkama iga päev järjest varem, kunas kuumuse tõttu pole võimalik kaua magada (isegi konditsioneerist pole sellise kuumuse puhul nii palju kasu) ja kui tahan hommikujooksule minna, siis on seda mõistlik teha varahommikul. Seega ärkasin täna 7.00 ja joostes tundsin juba kõrvetavat kuumust, mistõttu kavatsen homme ärgata juba 6.00. Nii on pärast kahekuist treeningut saanud ka minust kohalik farmer:D kes ärkab varakult.

J2rgmise korrani,

Katu

Lyhike kokkuvote novembrikuu tegemistest Nabawas:)

Tsau!

Nüüd on päris kaua aega (umbes 3 nädalat) möödas minu viimasest postitusest. Vahepeal on olnud mitmeid uusi ja huvitavaid seiklusi ja ka natuke negatiivset.

1. Käisin Melbourn Cupil (siinne kõige kuulsam ratsavõistlus). Minu siinse bossi (Warrick) hobune ei tulnud küll esikohale, kuid siiski esikolmikusse....seega pidustused olid suured. Sealhulgas valitakse nii naiste kui ka meeste seast päeva stiilseim riietus. Mina küll naiste arvestuses oma punase kleidi jms-ga esikohale ei tulnud, aga see-eest tegi seda Warrick. Auhinnaks olid lennupiletid Perthi ja tagasi. Kunas meil oli kokkulepe- kui mina võidan, siis võtan Warricku endaga Perthi kaasa ja kui tema võidab, siis võtab ta minu kaasa. Seega lendan nüüd järgmisel nv-l Perthi järgmisi ratsavõistlusi vaatama!!!
2. 6.novembril oli Nabawa Valley Tavernis (minu siinne töökoht) kõige tihedam tööpäev üldse. Robyn valmistas sel päeval 65 einet, kliendid jõid kogu siinse alkoholi ja minul ei olnud ühtki vaba sekundit, et maha istuda. Parast sellist tihedat toopaeva onnestus mul muidugi haigeks jaada. Seega laksin terve jargneva nadala iga paev parast tood kohe magama. Pikema uneaja ja muidugi ookeanis ujumisega (sellest ei saa ju loobuda), sain haigusest voitu. Nyydseks olen haiguse edasi oma ylemusele andnud!
3. Paar paeva tagasi sain ka iseseisvalt kombainiga soita. See oli ylimalt vinge...ei anna kohe kirjeldadagi. Omanike farmi suurus on umbes 1000 ha ja viljapollul soites ei nae sa enda ees midagi muud peale kuldse viljav2lja. Tohutult ilus vaatepilt!

Kombainiga soitmine pole just koige lihtsam too, kui varasem kogemus puudub. Igatahes oli vaga vinge vaadata ”liquid gold’i” masina ees, mida ma ise loikasin ja mis on sel aastal eriti tihe ja paljulubav koikide siinsete farmerite jaoks.                                                                                                               

4. Iseseisev linnakylastus: esimene autosoit vastupidise liiklusega oli paris jube. Seda isearanis seetottu, et olin linnas taitsa omapai ylemuse uue autoga! Esimene ringteele soit oli kyll hirmuaratav, aga parast tunnikest harjutamist juhtisin autot nagu koik kohalikud. Koigepealt kylastasin ookeani. Vees viibisin oma lainelauga umbes 1 h, kuniks hakkas vaga kylm, aga hiiglaslike lainete tottu oli veest valja tulemine voimatu. Lained olid nii suured, et kandsid mu koos lainelauaga kaldale, s.t. otse liivale, mis toimis kogu kehale kui ”liivapaber”, aga see seiklus oli kohe kindlasti marraskil jalgu vaartJ Hiljem avastasin natukene ka Geraldtoni (linn, kuhu autoga soitsin). Esimesel korral ei onnestunud kohe panka yles leida, vaid onnestus linnast valja kiirteele sattuda, mis viib 400 km kaugusel asuvasse Perthi, aga onneks leidsin kiirelt tagasitee. Parast 5 minutist ekslemist leidsin yles enda jaoks tuttava koha- kohalik rannarestoran ”Dome”, kus tehakse maailma parimat mangosmuutit, mida pidin kohe uuesti proovima. Dome’i korval nagin enda jaoks Austraalia esimesi rannavorkpalli valjakuid, kuid mitte yhtegi mangijat???? Millega kyll koik austraallased tegelevad kui mitte rannas spordi tegemisega?!

Selline oli minu lyhike kokkuvote kolme nadala parimatest seiklustest. Praegu ongi vist koik, kunas paris raske on yhe postitusega kokku votta koiki uusi seiklusi.

PS! Sel nadalavahetusel lendan Perthi. Kirjutan oma sealasetest tegemistest varsti (seda motlen nyyd kyll tosiselt), kunas sealseid seiklusi olen juba liiiiga pikalt oodanud!

Teie Katu

Väikesed märkmed viimasest kahest nädalast

„Usinate“  kirjutajatena oleme blogi veidi unarusse jäänud. Me lubame end tulevikus veidi parandada.

Mis siis viimastel nädalatel oleme ette võtnud. Eelmise nädala pühapäeval tahtsime me Liisaga minna Albanysse šoppama. Kuid kuna meil pole endiselt autot, siis mõtlesime hääletada. See on ju ainult 120km. Eelmisel õhtul tuli mul peale tööd isu sõpradega veidi meie juures istuda ja maailma asju arutada. Kutsusin viisakalt ühte meie uut sõpra meiega koos hääletama, kuuldes meie plaanist hääletada hakkas tal meist kahju ja ta otsustas meid ise oma autoga viia.

Kuna õhtune maailma asjade arutamine läks pikale, siis jõudsime Albanysse alles peale seda kui kõik poed olid suletud otsustasime minna hoopis randa. Glen viis meid ühte järjekordselt imelisse randa. Rannale üpris lähedal oli üks üksik saar milleni otsustasime ujuda. Kuna meie kaks sõpra olid õhtusest arutamisest veidi väsinud siis nad ei ühinenud minu ja Liisa matakaga ümber saare. Saarel leidus nii palju huvitavaid elukaid ja mega ilusaid vaateid. Nägime palju igas suuruses ja värvis krabisid, veidi kalu, kes elasid kaljulõhedes, kurje linde kellele meie matk ei olnud väga meeltmööda ning ühte üpris suurt madu, kes õnneks meid ära ei söönud. Kuna üks pool saarest oli liiga järsku kaljuga siis pidime ka tükk maad ujuma, mis oli väga mõnus aga ka natuke hirmus, sest iga tume kogu ookeani põhjas tekitas hai hirmu. Kahjuks meil sellest imelisest saarest on ainult mälupildid, sest digikaga ujumine ei ole digikale väga tervislik.

Muttonbird Island.

Krissu ja Liisa ühel ilusa vaatega kaljunukil. Meie seljataga on hüppeplatvorm kust enesetapjad võivad mugavamalt alla hüpata. Enamasti kasutavad seda küll deltaplaaniga hõljumise harrastajad.

Peale ranna käisime Albanys ka toidupoes ja leidsime 5 veidi purjakil noort Eesti poissi. Natuke imelik oli vaadata kuidas nad poe ees pappkastidega mängisid J. Põnev oli teada, et ka Albanys leidub eestlasi. Tagasisõidul nägime ainult ühte känguruud, kes õnneks ei hüpanud auto ette. Kuulsime, et kui neile mitte otsa sõita ja auto enne neid kinni pidada siis nad nii nalja pärast ikkagi hüppavad su auto kapotile ja ikka läheb auto katki, nii et parem on neile otsa sõita L

Nädala sees ei toimu eriti midagi. Elu on üpris rutiinne. Üks päev rääkisin Glenile, et tuleb pidada maha üks suur pidu, sest tulemas on Liisa sünnipäev. Mida me ka tegime. Ta pakkus lahkelt peopaigaks oma farmi. Pidu oli väga tore, tantsisime kella poole kuueni hommikul. Mingil hetkel tuli kellelgi plaan panna selga kostüüme. Mina sain olla Johnny Depp kapten Sparrowina. Meil oli ka esindatud väga autentne Austin Powers ja palju toredate parukatega tegelasi.

Krissu ja sünnipäevalaps.

Kiwi, Liisa ja Irish. (jah siin kutsutakse kõiki riikide nimedega, välja arvatud meid Liisaga, sest Estonian ei kõla üldse haaravalt)

Veidi naiselik Kapten Sparrow ja Austin Powers.

Nii palju siis tänaseks. Olge kõik hästi tublid.

Krissu

Krissu ja Liisa jõudsid ujuma!

Alustame väikse kirjeldusega sellest, kuidas me jõudsime lõpuks ookeani äärde, tõeliselt Austraaliat nautima. Liisa võttis isegi käsipagasisse ujumisriided kaasa, et ootamatu pagasikaotuse tagajärjel ei jääks ujumata, aga asjad läksid teisiti ja me jõudsime esimest korda ujuma alles 4 nädalat pärast siia jõudmist. Võib öelda, et ootamine sai tasutud.

Ookean oli nii helesinine, et võttis ahhetama, te nagunii ei kujuta ette kui helesinine see oli!  Bremer Bay on niisugune koht, kus on võimalik näha nii päiksetõusu kui –loojangut, tuleb ainult üle küngaste teisele poole poolsaart minna. Mõlemal pool ootavad imeilusad valge liiva ja helesiniste lainetega rannad ja kaljud, millel saab ronida ja krabisid otsida. Veetsime terve päeva Bremer Bays ja ronisime mitu tundi kaljude otsas. Niiii tore oli. Kogu loodus on ikka nii teistsugune, isegi kivid. Need näevad välja nagu dinosauruste sitt J. Leidsme palju mega lahedaid teokarpe. Üritasime ka krabisid püüda aga ei õnnestunud ning ega me väga ei julgenud ka oma käsi toppida kivide vahele.

Aussidel on lollakas komme s6ita oma jeepidega otse vee piiri äärde. Õnneks oli meie sõbral Willil väga väike auto, millega ta õnneks ei julgenud nii lähedale sõita. Jummala kummaline on, kui vaatad kuidas miljoni dollari vaatega rannale on jeebid pargitud J

Edasi mõned pildid mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna:

 Krissu ei koonerdanud nende tegemisega, seega on meil mõne paksu raamatu materjali selle päeva kohta. J

Väike pilt põllulilledest ka. Lääne-Austraalias on neid nimelt 12000 erinevat liiki. Meist 35km kaugusel on ka 30 endeemset liiki mägedesJ

Esimesed uudised Nabawast

Tsau!

Õnneks on mul siiski iga-õhtune internetiühendus olemas (s.t. kirju saan enam-vahem iga ohtu lugeda, aga pikemalt kirjutada saan harvem). Loodan, et saan kõik need parimad soovid Eesti valgeteks jõuludeks edastada õigeaegselt, seega võtan oma varajased “HÄID JÕULE!” soovid tagasi:P

Viimati saite lugeda minu tegemistest Austraalias Liisa ja minu ühisest kirjast (24.september Perthi botaanikaaed).

Sealt rändasin edasi umbes 400 km põhjapoole Nabawa väikelinna. Sõit sinna oli küllaltki šokeeriv. Väljas oli üle kolmekümne kraadi ja bussiaknast võis näha ainult madalaid puid ja põõsaid ning rohkelt tuule käes lendlevat liiva. Tee oli ülimalt auklik ja kitsas, seega pidi seda bussisõitu päris kaua kannatama (s.t. magada polnud võimalik). Olin natuke tõbine ka, kuna pikad lennud ja magamatus olid teinud oma töö. Nii tekkis küsimus, et kuhu ma tõepoolest sattunud olen??? Esimene peatus pärast kaht tundi oli kuskil asustamata paigas, kus esimeseks sildiks mida nägin oli ”BEWARE of SNAKES”. Päris jube hakkas!!!

Buss jõudis sihtkohta oodatust varem. Nii sain bussijaamas rääkida ülimalt sõbralike austraallastega (pole kohanud veel ühtegi ebasõbralikku), kes arvasid, et olen eksinudJ, kuniks tuli blond lokkisjuustega austraallane (minu ülemus Warrick). See on küll kummaline kirjeldus austraallase kohta, aga just selline ta välja näeb.

Väikelinn Nebawa jättis kohe alguses küllaltki koduse mulje. Siin peaks olema alla saja elaniku, umbes 10 neist külastavad pea iga päev pubi, kus ma töötan ja ülejäänud inimesi eriti ei kohtagi. Seega- asustus peaaegu puudub!!! Oktoobris hakkab neil pihta ”harvesting season”, siis ei pea ma vist üldse tööd tegema. Seega palun kirjutage mulle, muidu hakkab pubis istudes ikka ülimalt igav. Põhimõtteliselt pean klientidele jooke valmistama ja ka mingil määral süüa tegema.

Lähim suurim asustus on nüüdseks Geraldton (peaks olema umbes Võru linna suurune), kus on imeilus liivarand ja suurepärased vaated ookeanile. Loodan, et saan seal ka paar korda rannavollet mängida, kuigi see pole siin eriti populaarne spordiala. Nad tunnevad siin ainult austraalia jalgpalli, kriketit, netballi, hobuste võidusõitu ja kõiki ülejäänud spordialasid, mida meil eriti ei harrastata. Eriti armastavad nad kihlvedusid. Pyhapaeval kaisin Wazzaga hobuste voidusoti vaatamas. Tal endal on kolm hobust, kellest kaks on voistlushobused. Nii sain VIP tsoonist voistlust jalgida. Voitsin kihlvedudega $ 54 ja Wazza voitis $ 490...seega on mul veel palju oppida. Igatahes olid muljed suureparased, tundsin ennast nagu vanas vesterni filmis....kõikjal olid kihlveo kontorid koos muhedate stiilsete vanameestega (meenutas natuke Tim Taleri müüdud naeru). Hobused olid tohutult ilusad. 

Indiacast pole nad ammugi midagi kuulnud (ja unustasin palli ka kaasa võtta, et indiacat siin tutvustada)L.

Kodulinnaks on mul Nebawa arvatavasti kolmeks esimeseks kuuks. Olen ettekandja /baaridaam Nabawa Valley Tavernis. Tööpäevad kestavad tavaliselt 12.00 – 22.00. Keeldusin hommikusest varajasest ärkamisest. Kõik kohalikud (kaasaarvatud mu siinne pere) ärkavad juba kell 6.00 või veel varem. Nii olen siin tuntuks saanud kui ”hiline hommikujooksja”. Kuid kaua ma enam vastu ei pea selles kuumuses ja pean hommikujooksuga varem peale hakkama, et suurimat kuumust ja maailma kõige tüütumaid kärbseid vältida.

Telefonil siin levi puudub, aga sõnumeid saan lugeda, kui ronin lähima mäe otsa või külastan oma vabal päeval (teisipäev) suurlinna. Uskumatu, aga austraallaste jaoks on mõisted ”Wi-Fi” ja  telefoni ”normaalne levi” tundmatud.

Siiani on kõik super olnudJ Pererahvas on ülimalt sõbralik ja hoolitsev. Robyn (üks pubi omanikest) on maailma parim kokk!!! Tegelt ka! Nii olen ühe ja poole nädala jooksul proovinud juba kõiki austraalia roogasid ja seda nende parimas esituses. Igal juhul tundub, et kokkamisoskus on neil veres, kuna ka Wazza (pubi teine omanik) on ülimalt hea kokk. Oma teisel päeval siin valmistasin neile lasanjet. Päris tükk tegu oli, et leida poest selle jaoks vajalikku kodujuustu. Igatahes olid nad vaimustuses....hindeks sain 9,9 10st ja osa lasanjet müüsin ka pubi klientidele. See oli samas väljakutse Wazzale ja nüüd on meil oma kokkamisvõistlus:D Siiani on sellega päris palju nalja saanud ja samas saame teineteiselt suurepäraseid kokkamisnippe õppida! Koju tulles oskan vist valmistada kõiki austraalia eineid. PS! Minu hinded on siiani kõrgemad, kui tema omad:D:D Järgmiseks tuli mul idee korraldada Eesti päev oma Valley Tavernis. See saab põnev olema- Vana Tallinn, söögid Eesti moodi ning Eesti muusika jne. Varsti teavad austraallased kõike ühest pisikesest Eestist.

Oma esimesel vabal päeval käisin koos Wazzaga Calberry´s. See on populaarne suvituslinnake ookeanikaldal. Külastasime eksootiliste lindude parki. Seal oli tohutult kirjusid papagoisid ja vaalavaatlus torn. Hiljem läksin isegi ookeani ujuma, kuigi terve päev sadas vihma ja tuul oli ülimalt suur (kõik ülejäänud ilmad on siin olnud superilusad, aga minu ainuke vaba päev oli kõige jubedam üldse). Kohalikud naersid, et võtsin endaga kaasa Eesti sügisilmaJ Minu jaoks oli esimene kord ujuda ookeanis. See oli lihtsalt superJJ Lained olid tuulise ilma tõttu nii suured ja vesi nii soolane, et soola ei vaja ma enam järgmised viis päeva (s.t. vett õnnestus mul ikka korralikult alla neelataJ). Esimene hiidlaine lõi mu kohe pikali! Ujumise ajal õnnestus näha ka vaala, kes oli kaldast vaid 100-200 meetri kaugusel. See oli võimas vaatepilt.

Nüüd istun jälle pubis ja hetkel pole ühtegi klienti, seetõttu kasutan vaba aega teile kirjutamiseks.

Eile oli meil superpäev. Siin oli tohutult välismaalasi (sakslased, prantslased, iirlased, kiiwid jne), kes kõik tulid ”harvesting seasoniks” farmidesse tööle. Nii sain uute inimestega juttu ajada.

Olge tublid ja püüan varsti uuesti kirjutada,

Katu   

Tervitused ka minu poolt! Erinevalt Krissust ma pean muru niitma. Mul on oma aed, kus on hulgaliselt roose ja muid lilli, mida ma ei tunne. Muru koosneb kyll mingitest lilledest p6hiliselt, aga v2hemasti ei ole need v6ililled.
Kellelegi oma tegemistest aru andma veel ei pea, aga see vist muutub varsti. Nimelt Krissu tuleb ka Bordenisse toole. V6ibolla ta ei tahtnud, aga ma vist ei andnud valikuvarianti :P Loodan, et meil saab v2hemalt l6bus olema. Pyyan mitte liiga palju aru p2rida!
Mu ylemused on yhed 2gedad inimesed, aga ma ei tea mida nad soovad, et nii palju tood j6uavad teha. Kumbki umbes 12t p2evas ja ilma igasuguste vabade p2evadeta ja sealjuures on veel r66msameelsed ka. Ilmselt see tuleb p2ikesest? T2na igatahes on p2ike kyll suviselt soe, ideaalne v2ikeseks jalutusk2iguks. Mul nimelt on t2na vaba p2ev!!!! Seda ei ole eriti tihti juhtunud, 6igupoolest on see alles teine vaba p2ev siiatulekust alates. Eelmine vaba p2ev l2ks kaduma, sest mul 6nnestus ennast 2ra kylmetada ja pyhap2eval pyydsin natuke eluvaimu tagasi saada, aga t2na ei takista miski v2ikest avastusretke. T6en2oliselt j2rgmise n2dala l6pus on natuke l6busam, saab minna m2gedesse ja natuke matkata. Lisaks yle vaadata need 1520 liiki taimi, mis Stirling Range endas peidab ja 30 endeemset lille :)
Rohkem huvitavat hetkel pole. Elu on tegelt praegu ysna yksluine: too,too,too ja siis kodus istumine, sest p2rast poolt kuut 6htul ei saa kusagile minna, kuna v2ljas on kottpime.
Kui Krissu siia tuleb, siis saab blogi natuke huvitavamaks-2kki natuke piltegi lisada. Tahaks teiega jagada oma aknast avanevat lihtsalt suurep2rane vaadet hiiglaslikele viljahoidlatele. Praegu veel veavad monstertruckid vilja 2ra, t2na hommikul n2gin v2hemalt 3 umbes 25meetrist hiiglast, aga varsti tuleb uus harvest ja nad hakkavad uuesti t2ituma.
Ilusat sygist Eestimaale!
Liisa