Esimesed uudised Nabawast

Tsau!

Õnneks on mul siiski iga-õhtune internetiühendus olemas (s.t. kirju saan enam-vahem iga ohtu lugeda, aga pikemalt kirjutada saan harvem). Loodan, et saan kõik need parimad soovid Eesti valgeteks jõuludeks edastada õigeaegselt, seega võtan oma varajased “HÄID JÕULE!” soovid tagasi:P

Viimati saite lugeda minu tegemistest Austraalias Liisa ja minu ühisest kirjast (24.september Perthi botaanikaaed).

Sealt rändasin edasi umbes 400 km põhjapoole Nabawa väikelinna. Sõit sinna oli küllaltki šokeeriv. Väljas oli üle kolmekümne kraadi ja bussiaknast võis näha ainult madalaid puid ja põõsaid ning rohkelt tuule käes lendlevat liiva. Tee oli ülimalt auklik ja kitsas, seega pidi seda bussisõitu päris kaua kannatama (s.t. magada polnud võimalik). Olin natuke tõbine ka, kuna pikad lennud ja magamatus olid teinud oma töö. Nii tekkis küsimus, et kuhu ma tõepoolest sattunud olen??? Esimene peatus pärast kaht tundi oli kuskil asustamata paigas, kus esimeseks sildiks mida nägin oli ”BEWARE of SNAKES”. Päris jube hakkas!!!

Buss jõudis sihtkohta oodatust varem. Nii sain bussijaamas rääkida ülimalt sõbralike austraallastega (pole kohanud veel ühtegi ebasõbralikku), kes arvasid, et olen eksinudJ, kuniks tuli blond lokkisjuustega austraallane (minu ülemus Warrick). See on küll kummaline kirjeldus austraallase kohta, aga just selline ta välja näeb.

Väikelinn Nebawa jättis kohe alguses küllaltki koduse mulje. Siin peaks olema alla saja elaniku, umbes 10 neist külastavad pea iga päev pubi, kus ma töötan ja ülejäänud inimesi eriti ei kohtagi. Seega- asustus peaaegu puudub!!! Oktoobris hakkab neil pihta ”harvesting season”, siis ei pea ma vist üldse tööd tegema. Seega palun kirjutage mulle, muidu hakkab pubis istudes ikka ülimalt igav. Põhimõtteliselt pean klientidele jooke valmistama ja ka mingil määral süüa tegema.

Lähim suurim asustus on nüüdseks Geraldton (peaks olema umbes Võru linna suurune), kus on imeilus liivarand ja suurepärased vaated ookeanile. Loodan, et saan seal ka paar korda rannavollet mängida, kuigi see pole siin eriti populaarne spordiala. Nad tunnevad siin ainult austraalia jalgpalli, kriketit, netballi, hobuste võidusõitu ja kõiki ülejäänud spordialasid, mida meil eriti ei harrastata. Eriti armastavad nad kihlvedusid. Pyhapaeval kaisin Wazzaga hobuste voidusoti vaatamas. Tal endal on kolm hobust, kellest kaks on voistlushobused. Nii sain VIP tsoonist voistlust jalgida. Voitsin kihlvedudega $ 54 ja Wazza voitis $ 490...seega on mul veel palju oppida. Igatahes olid muljed suureparased, tundsin ennast nagu vanas vesterni filmis....kõikjal olid kihlveo kontorid koos muhedate stiilsete vanameestega (meenutas natuke Tim Taleri müüdud naeru). Hobused olid tohutult ilusad. 

Indiacast pole nad ammugi midagi kuulnud (ja unustasin palli ka kaasa võtta, et indiacat siin tutvustada)L.

Kodulinnaks on mul Nebawa arvatavasti kolmeks esimeseks kuuks. Olen ettekandja /baaridaam Nabawa Valley Tavernis. Tööpäevad kestavad tavaliselt 12.00 – 22.00. Keeldusin hommikusest varajasest ärkamisest. Kõik kohalikud (kaasaarvatud mu siinne pere) ärkavad juba kell 6.00 või veel varem. Nii olen siin tuntuks saanud kui ”hiline hommikujooksja”. Kuid kaua ma enam vastu ei pea selles kuumuses ja pean hommikujooksuga varem peale hakkama, et suurimat kuumust ja maailma kõige tüütumaid kärbseid vältida.

Telefonil siin levi puudub, aga sõnumeid saan lugeda, kui ronin lähima mäe otsa või külastan oma vabal päeval (teisipäev) suurlinna. Uskumatu, aga austraallaste jaoks on mõisted ”Wi-Fi” ja  telefoni ”normaalne levi” tundmatud.

Siiani on kõik super olnudJ Pererahvas on ülimalt sõbralik ja hoolitsev. Robyn (üks pubi omanikest) on maailma parim kokk!!! Tegelt ka! Nii olen ühe ja poole nädala jooksul proovinud juba kõiki austraalia roogasid ja seda nende parimas esituses. Igal juhul tundub, et kokkamisoskus on neil veres, kuna ka Wazza (pubi teine omanik) on ülimalt hea kokk. Oma teisel päeval siin valmistasin neile lasanjet. Päris tükk tegu oli, et leida poest selle jaoks vajalikku kodujuustu. Igatahes olid nad vaimustuses....hindeks sain 9,9 10st ja osa lasanjet müüsin ka pubi klientidele. See oli samas väljakutse Wazzale ja nüüd on meil oma kokkamisvõistlus:D Siiani on sellega päris palju nalja saanud ja samas saame teineteiselt suurepäraseid kokkamisnippe õppida! Koju tulles oskan vist valmistada kõiki austraalia eineid. PS! Minu hinded on siiani kõrgemad, kui tema omad:D:D Järgmiseks tuli mul idee korraldada Eesti päev oma Valley Tavernis. See saab põnev olema- Vana Tallinn, söögid Eesti moodi ning Eesti muusika jne. Varsti teavad austraallased kõike ühest pisikesest Eestist.

Oma esimesel vabal päeval käisin koos Wazzaga Calberry´s. See on populaarne suvituslinnake ookeanikaldal. Külastasime eksootiliste lindude parki. Seal oli tohutult kirjusid papagoisid ja vaalavaatlus torn. Hiljem läksin isegi ookeani ujuma, kuigi terve päev sadas vihma ja tuul oli ülimalt suur (kõik ülejäänud ilmad on siin olnud superilusad, aga minu ainuke vaba päev oli kõige jubedam üldse). Kohalikud naersid, et võtsin endaga kaasa Eesti sügisilmaJ Minu jaoks oli esimene kord ujuda ookeanis. See oli lihtsalt superJJ Lained olid tuulise ilma tõttu nii suured ja vesi nii soolane, et soola ei vaja ma enam järgmised viis päeva (s.t. vett õnnestus mul ikka korralikult alla neelataJ). Esimene hiidlaine lõi mu kohe pikali! Ujumise ajal õnnestus näha ka vaala, kes oli kaldast vaid 100-200 meetri kaugusel. See oli võimas vaatepilt.

Nüüd istun jälle pubis ja hetkel pole ühtegi klienti, seetõttu kasutan vaba aega teile kirjutamiseks.

Eile oli meil superpäev. Siin oli tohutult välismaalasi (sakslased, prantslased, iirlased, kiiwid jne), kes kõik tulid ”harvesting seasoniks” farmidesse tööle. Nii sain uute inimestega juttu ajada.

Olge tublid ja püüan varsti uuesti kirjutada,

Katu