Seiklused Perthis!!!!!

Niisiis!

Lubasin, et kirjutan varsti pärast oma kaua-oodatud ratsavõistluste nädalavahetust Perthis (19 ja 20 november). Aasta üks suurimaid võistlusi (1 miljon AUD oli ühe kõige tähtsama võidusõidu auhinnafondiks) algas juba kell 11.00. Ärkasin 5.45 (nii varajane ärkmine tähendas mu jaoks haigutamist kogu terve päeva ja 4 kanget kohvi järgmisel päeval), et käia oma hommikujooksul, pakkida kohver ja jõuda õigeks ajaks kohalikku lennujaama, kunas Perth on siit 400 km kaugusel. See oli minu jaoks esimene kohalik lend. Lend kestis kõigest 1 h ja 10 min ja isegi nii lühikese aja jooksul jõuti reisijaid sööta?!

Perthi jõudes läksime otsejoones oma viietärni hotelli, et end kiirelt pidulikuks suursündmuseks valmis seada. Usun, et selleks hetkeks kui ”mitte-just-kõige-õhemast materjalist” kleidi selga sain, oli väljas umbes 30 kraadi või isegi rohkem. Kiirelt tegutsedes magasime küll maha esimese võidusõidu kogu kümnest, aga see-eest õnnestus siiski näha parimaid. Pärast lühikest ekskursiooni ringrajal, kus viibis umbes 20 000 kuni 25 000 trügivat inimest suure kuumuse käes, polnud minu muljed just kõige paremad. Õnneks oli meil VIP pääsmed ruumi, kus oli konditsioneer ja vähem rahvast. Seda kõike tänu võidetud nädalavahetuse paketile Perthis.

Igatahes nautisin seda päeva nii palju kui võimalik, v.a. Warricku I kaotus kihlvedudega, kunas pärast seda oli ta natukene tusane, v.a. valutavad jalad, kunas enamuse ajast olin kõrgetel kontsadel ja istumiseks polnud võimalust, v.a. üks vana mees, kes üritas mu õlga lakkuda:D Õnneks see loetelu enam ei jätku. Panustasin kihlvededele 50$ ja võitsin tagasi 90$, seega olin päris rahul. Warrick võitis 2000$ ja seda suuresti tänu minu valitud hobusele. Pidime valima esikolmiku suurimas võidusõidus ja mina nimetasin hobuse, kes tuli kolmandaks....seega tundsin, et olin andnud oma panuse ja päeva lõpuks oli, mida tähistada. Pärast viimast voidusõitu istusime veel tema tuttavatega ratsavõistlustelt ja seejärel suundusime kõik koos tagasi hotelli, aga.......võistlusareenilt lahkudes ootas meid 200-meetrine takso järjekord!!! Pole eriti võimalik kirjeldadagi, kui suur oli mu imestus, kui nägin nii pikka järjekorda ja MITTE ÜHTEGI TAKSOT! Seega tulin siis mõttele, et kõnnime lähima suurima teeni ja äkki leiame sealt mõne takso. Kahjuks polnud ma enam võimeline oma valutavatel jalgadel kõndima ja pidin loobuma oma kingadest. Niisiis kõndisin 10 minutit paljajalu (enda imestuseks ei leidnud ma selle aja jooksul ühtki klaasikildu) kuniks meid korjas peale üks takso, mis oli täis küll päris purjus, aga see-eest sõbralikke inimesi, kes leidsid meie jaoks veel kolm vaba kohta. Kui võidusõidud lõppesid umbes 18.00, siis hotelli jõudsime lõpuks natuke enne 21.00.

Järgmisel hommikul tegime väikese ekskursiooni hotellis, kus asub siinse läänekalda suurim kasiino. Kunas mänguautomaate ja kasiinosid mujal Lääne-Austraalia linnades pole, siis vaatepilt, mida nägin, oli võimas. Kasiino suurust on isegi raske kirjeldada, aga kui ütlen, et see paistis nagu suurtes märulifilmides, siis vast saate mingi ettekujutuse. See oli täidetud mängulaudade- ja automaatidega, sõltlaste ning töötajatega. Ma ei teinud seal isegi ühtegi pilti, kunas seda kõike oli raske hõlmata. Päeval külastasime vee Hillary´s beachi, kus sõin maailma parimat itaalia jäätist, käisin ujumas, imetlesin pikki ookeani ulatuvaid muule ja luksuslaevadega täidetud sadamat. Ütleksin selle nädalavahetuse kohta: ”Vot see on elu” kunas pärast võidukaid kihlvedusid läks siinne elu veel paremaks!

Nüüd olen tagasi oma igapäevalu juures.....pean ärkama iga päev järjest varem, kunas kuumuse tõttu pole võimalik kaua magada (isegi konditsioneerist pole sellise kuumuse puhul nii palju kasu) ja kui tahan hommikujooksule minna, siis on seda mõistlik teha varahommikul. Seega ärkasin täna 7.00 ja joostes tundsin juba kõrvetavat kuumust, mistõttu kavatsen homme ärgata juba 6.00. Nii on pärast kahekuist treeningut saanud ka minust kohalik farmer:D kes ärkab varakult.

J2rgmise korrani,

Katu