Seiklused Perthis!!!!!

Niisiis!

Lubasin, et kirjutan varsti pärast oma kaua-oodatud ratsavõistluste nädalavahetust Perthis (19 ja 20 november). Aasta üks suurimaid võistlusi (1 miljon AUD oli ühe kõige tähtsama võidusõidu auhinnafondiks) algas juba kell 11.00. Ärkasin 5.45 (nii varajane ärkmine tähendas mu jaoks haigutamist kogu terve päeva ja 4 kanget kohvi järgmisel päeval), et käia oma hommikujooksul, pakkida kohver ja jõuda õigeks ajaks kohalikku lennujaama, kunas Perth on siit 400 km kaugusel. See oli minu jaoks esimene kohalik lend. Lend kestis kõigest 1 h ja 10 min ja isegi nii lühikese aja jooksul jõuti reisijaid sööta?!

Perthi jõudes läksime otsejoones oma viietärni hotelli, et end kiirelt pidulikuks suursündmuseks valmis seada. Usun, et selleks hetkeks kui ”mitte-just-kõige-õhemast materjalist” kleidi selga sain, oli väljas umbes 30 kraadi või isegi rohkem. Kiirelt tegutsedes magasime küll maha esimese võidusõidu kogu kümnest, aga see-eest õnnestus siiski näha parimaid. Pärast lühikest ekskursiooni ringrajal, kus viibis umbes 20 000 kuni 25 000 trügivat inimest suure kuumuse käes, polnud minu muljed just kõige paremad. Õnneks oli meil VIP pääsmed ruumi, kus oli konditsioneer ja vähem rahvast. Seda kõike tänu võidetud nädalavahetuse paketile Perthis.

Igatahes nautisin seda päeva nii palju kui võimalik, v.a. Warricku I kaotus kihlvedudega, kunas pärast seda oli ta natukene tusane, v.a. valutavad jalad, kunas enamuse ajast olin kõrgetel kontsadel ja istumiseks polnud võimalust, v.a. üks vana mees, kes üritas mu õlga lakkuda:D Õnneks see loetelu enam ei jätku. Panustasin kihlvededele 50$ ja võitsin tagasi 90$, seega olin päris rahul. Warrick võitis 2000$ ja seda suuresti tänu minu valitud hobusele. Pidime valima esikolmiku suurimas võidusõidus ja mina nimetasin hobuse, kes tuli kolmandaks....seega tundsin, et olin andnud oma panuse ja päeva lõpuks oli, mida tähistada. Pärast viimast voidusõitu istusime veel tema tuttavatega ratsavõistlustelt ja seejärel suundusime kõik koos tagasi hotelli, aga.......võistlusareenilt lahkudes ootas meid 200-meetrine takso järjekord!!! Pole eriti võimalik kirjeldadagi, kui suur oli mu imestus, kui nägin nii pikka järjekorda ja MITTE ÜHTEGI TAKSOT! Seega tulin siis mõttele, et kõnnime lähima suurima teeni ja äkki leiame sealt mõne takso. Kahjuks polnud ma enam võimeline oma valutavatel jalgadel kõndima ja pidin loobuma oma kingadest. Niisiis kõndisin 10 minutit paljajalu (enda imestuseks ei leidnud ma selle aja jooksul ühtki klaasikildu) kuniks meid korjas peale üks takso, mis oli täis küll päris purjus, aga see-eest sõbralikke inimesi, kes leidsid meie jaoks veel kolm vaba kohta. Kui võidusõidud lõppesid umbes 18.00, siis hotelli jõudsime lõpuks natuke enne 21.00.

Järgmisel hommikul tegime väikese ekskursiooni hotellis, kus asub siinse läänekalda suurim kasiino. Kunas mänguautomaate ja kasiinosid mujal Lääne-Austraalia linnades pole, siis vaatepilt, mida nägin, oli võimas. Kasiino suurust on isegi raske kirjeldada, aga kui ütlen, et see paistis nagu suurtes märulifilmides, siis vast saate mingi ettekujutuse. See oli täidetud mängulaudade- ja automaatidega, sõltlaste ning töötajatega. Ma ei teinud seal isegi ühtegi pilti, kunas seda kõike oli raske hõlmata. Päeval külastasime vee Hillary´s beachi, kus sõin maailma parimat itaalia jäätist, käisin ujumas, imetlesin pikki ookeani ulatuvaid muule ja luksuslaevadega täidetud sadamat. Ütleksin selle nädalavahetuse kohta: ”Vot see on elu” kunas pärast võidukaid kihlvedusid läks siinne elu veel paremaks!

Nüüd olen tagasi oma igapäevalu juures.....pean ärkama iga päev järjest varem, kunas kuumuse tõttu pole võimalik kaua magada (isegi konditsioneerist pole sellise kuumuse puhul nii palju kasu) ja kui tahan hommikujooksule minna, siis on seda mõistlik teha varahommikul. Seega ärkasin täna 7.00 ja joostes tundsin juba kõrvetavat kuumust, mistõttu kavatsen homme ärgata juba 6.00. Nii on pärast kahekuist treeningut saanud ka minust kohalik farmer:D kes ärkab varakult.

J2rgmise korrani,

Katu

Lyhike kokkuvote novembrikuu tegemistest Nabawas:)

Tsau!

Nüüd on päris kaua aega (umbes 3 nädalat) möödas minu viimasest postitusest. Vahepeal on olnud mitmeid uusi ja huvitavaid seiklusi ja ka natuke negatiivset.

1. Käisin Melbourn Cupil (siinne kõige kuulsam ratsavõistlus). Minu siinse bossi (Warrick) hobune ei tulnud küll esikohale, kuid siiski esikolmikusse....seega pidustused olid suured. Sealhulgas valitakse nii naiste kui ka meeste seast päeva stiilseim riietus. Mina küll naiste arvestuses oma punase kleidi jms-ga esikohale ei tulnud, aga see-eest tegi seda Warrick. Auhinnaks olid lennupiletid Perthi ja tagasi. Kunas meil oli kokkulepe- kui mina võidan, siis võtan Warricku endaga Perthi kaasa ja kui tema võidab, siis võtab ta minu kaasa. Seega lendan nüüd järgmisel nv-l Perthi järgmisi ratsavõistlusi vaatama!!!
2. 6.novembril oli Nabawa Valley Tavernis (minu siinne töökoht) kõige tihedam tööpäev üldse. Robyn valmistas sel päeval 65 einet, kliendid jõid kogu siinse alkoholi ja minul ei olnud ühtki vaba sekundit, et maha istuda. Parast sellist tihedat toopaeva onnestus mul muidugi haigeks jaada. Seega laksin terve jargneva nadala iga paev parast tood kohe magama. Pikema uneaja ja muidugi ookeanis ujumisega (sellest ei saa ju loobuda), sain haigusest voitu. Nyydseks olen haiguse edasi oma ylemusele andnud!
3. Paar paeva tagasi sain ka iseseisvalt kombainiga soita. See oli ylimalt vinge...ei anna kohe kirjeldadagi. Omanike farmi suurus on umbes 1000 ha ja viljapollul soites ei nae sa enda ees midagi muud peale kuldse viljav2lja. Tohutult ilus vaatepilt!

Kombainiga soitmine pole just koige lihtsam too, kui varasem kogemus puudub. Igatahes oli vaga vinge vaadata ”liquid gold’i” masina ees, mida ma ise loikasin ja mis on sel aastal eriti tihe ja paljulubav koikide siinsete farmerite jaoks.                                                                                                               

4. Iseseisev linnakylastus: esimene autosoit vastupidise liiklusega oli paris jube. Seda isearanis seetottu, et olin linnas taitsa omapai ylemuse uue autoga! Esimene ringteele soit oli kyll hirmuaratav, aga parast tunnikest harjutamist juhtisin autot nagu koik kohalikud. Koigepealt kylastasin ookeani. Vees viibisin oma lainelauga umbes 1 h, kuniks hakkas vaga kylm, aga hiiglaslike lainete tottu oli veest valja tulemine voimatu. Lained olid nii suured, et kandsid mu koos lainelauaga kaldale, s.t. otse liivale, mis toimis kogu kehale kui ”liivapaber”, aga see seiklus oli kohe kindlasti marraskil jalgu vaartJ Hiljem avastasin natukene ka Geraldtoni (linn, kuhu autoga soitsin). Esimesel korral ei onnestunud kohe panka yles leida, vaid onnestus linnast valja kiirteele sattuda, mis viib 400 km kaugusel asuvasse Perthi, aga onneks leidsin kiirelt tagasitee. Parast 5 minutist ekslemist leidsin yles enda jaoks tuttava koha- kohalik rannarestoran ”Dome”, kus tehakse maailma parimat mangosmuutit, mida pidin kohe uuesti proovima. Dome’i korval nagin enda jaoks Austraalia esimesi rannavorkpalli valjakuid, kuid mitte yhtegi mangijat???? Millega kyll koik austraallased tegelevad kui mitte rannas spordi tegemisega?!

Selline oli minu lyhike kokkuvote kolme nadala parimatest seiklustest. Praegu ongi vist koik, kunas paris raske on yhe postitusega kokku votta koiki uusi seiklusi.

PS! Sel nadalavahetusel lendan Perthi. Kirjutan oma sealasetest tegemistest varsti (seda motlen nyyd kyll tosiselt), kunas sealseid seiklusi olen juba liiiiga pikalt oodanud!

Teie Katu

Väikesed märkmed viimasest kahest nädalast

„Usinate“  kirjutajatena oleme blogi veidi unarusse jäänud. Me lubame end tulevikus veidi parandada.

Mis siis viimastel nädalatel oleme ette võtnud. Eelmise nädala pühapäeval tahtsime me Liisaga minna Albanysse šoppama. Kuid kuna meil pole endiselt autot, siis mõtlesime hääletada. See on ju ainult 120km. Eelmisel õhtul tuli mul peale tööd isu sõpradega veidi meie juures istuda ja maailma asju arutada. Kutsusin viisakalt ühte meie uut sõpra meiega koos hääletama, kuuldes meie plaanist hääletada hakkas tal meist kahju ja ta otsustas meid ise oma autoga viia.

Kuna õhtune maailma asjade arutamine läks pikale, siis jõudsime Albanysse alles peale seda kui kõik poed olid suletud otsustasime minna hoopis randa. Glen viis meid ühte järjekordselt imelisse randa. Rannale üpris lähedal oli üks üksik saar milleni otsustasime ujuda. Kuna meie kaks sõpra olid õhtusest arutamisest veidi väsinud siis nad ei ühinenud minu ja Liisa matakaga ümber saare. Saarel leidus nii palju huvitavaid elukaid ja mega ilusaid vaateid. Nägime palju igas suuruses ja värvis krabisid, veidi kalu, kes elasid kaljulõhedes, kurje linde kellele meie matk ei olnud väga meeltmööda ning ühte üpris suurt madu, kes õnneks meid ära ei söönud. Kuna üks pool saarest oli liiga järsku kaljuga siis pidime ka tükk maad ujuma, mis oli väga mõnus aga ka natuke hirmus, sest iga tume kogu ookeani põhjas tekitas hai hirmu. Kahjuks meil sellest imelisest saarest on ainult mälupildid, sest digikaga ujumine ei ole digikale väga tervislik.

Muttonbird Island.

Krissu ja Liisa ühel ilusa vaatega kaljunukil. Meie seljataga on hüppeplatvorm kust enesetapjad võivad mugavamalt alla hüpata. Enamasti kasutavad seda küll deltaplaaniga hõljumise harrastajad.

Peale ranna käisime Albanys ka toidupoes ja leidsime 5 veidi purjakil noort Eesti poissi. Natuke imelik oli vaadata kuidas nad poe ees pappkastidega mängisid J. Põnev oli teada, et ka Albanys leidub eestlasi. Tagasisõidul nägime ainult ühte känguruud, kes õnneks ei hüpanud auto ette. Kuulsime, et kui neile mitte otsa sõita ja auto enne neid kinni pidada siis nad nii nalja pärast ikkagi hüppavad su auto kapotile ja ikka läheb auto katki, nii et parem on neile otsa sõita L

Nädala sees ei toimu eriti midagi. Elu on üpris rutiinne. Üks päev rääkisin Glenile, et tuleb pidada maha üks suur pidu, sest tulemas on Liisa sünnipäev. Mida me ka tegime. Ta pakkus lahkelt peopaigaks oma farmi. Pidu oli väga tore, tantsisime kella poole kuueni hommikul. Mingil hetkel tuli kellelgi plaan panna selga kostüüme. Mina sain olla Johnny Depp kapten Sparrowina. Meil oli ka esindatud väga autentne Austin Powers ja palju toredate parukatega tegelasi.

Krissu ja sünnipäevalaps.

Kiwi, Liisa ja Irish. (jah siin kutsutakse kõiki riikide nimedega, välja arvatud meid Liisaga, sest Estonian ei kõla üldse haaravalt)

Veidi naiselik Kapten Sparrow ja Austin Powers.

Nii palju siis tänaseks. Olge kõik hästi tublid.

Krissu