Krissu ja Liisa jõudsid ujuma!

Alustame väikse kirjeldusega sellest, kuidas me jõudsime lõpuks ookeani äärde, tõeliselt Austraaliat nautima. Liisa võttis isegi käsipagasisse ujumisriided kaasa, et ootamatu pagasikaotuse tagajärjel ei jääks ujumata, aga asjad läksid teisiti ja me jõudsime esimest korda ujuma alles 4 nädalat pärast siia jõudmist. Võib öelda, et ootamine sai tasutud.

Ookean oli nii helesinine, et võttis ahhetama, te nagunii ei kujuta ette kui helesinine see oli!  Bremer Bay on niisugune koht, kus on võimalik näha nii päiksetõusu kui –loojangut, tuleb ainult üle küngaste teisele poole poolsaart minna. Mõlemal pool ootavad imeilusad valge liiva ja helesiniste lainetega rannad ja kaljud, millel saab ronida ja krabisid otsida. Veetsime terve päeva Bremer Bays ja ronisime mitu tundi kaljude otsas. Niiii tore oli. Kogu loodus on ikka nii teistsugune, isegi kivid. Need näevad välja nagu dinosauruste sitt J. Leidsme palju mega lahedaid teokarpe. Üritasime ka krabisid püüda aga ei õnnestunud ning ega me väga ei julgenud ka oma käsi toppida kivide vahele.

Aussidel on lollakas komme s6ita oma jeepidega otse vee piiri äärde. Õnneks oli meie sõbral Willil väga väike auto, millega ta õnneks ei julgenud nii lähedale sõita. Jummala kummaline on, kui vaatad kuidas miljoni dollari vaatega rannale on jeebid pargitud J

Edasi mõned pildid mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna:

 Krissu ei koonerdanud nende tegemisega, seega on meil mõne paksu raamatu materjali selle päeva kohta. J

Väike pilt põllulilledest ka. Lääne-Austraalias on neid nimelt 12000 erinevat liiki. Meist 35km kaugusel on ka 30 endeemset liiki mägedesJ