Krissu ja Liisa jõudsid ujuma!

Alustame väikse kirjeldusega sellest, kuidas me jõudsime lõpuks ookeani äärde, tõeliselt Austraaliat nautima. Liisa võttis isegi käsipagasisse ujumisriided kaasa, et ootamatu pagasikaotuse tagajärjel ei jääks ujumata, aga asjad läksid teisiti ja me jõudsime esimest korda ujuma alles 4 nädalat pärast siia jõudmist. Võib öelda, et ootamine sai tasutud.

Ookean oli nii helesinine, et võttis ahhetama, te nagunii ei kujuta ette kui helesinine see oli!  Bremer Bay on niisugune koht, kus on võimalik näha nii päiksetõusu kui –loojangut, tuleb ainult üle küngaste teisele poole poolsaart minna. Mõlemal pool ootavad imeilusad valge liiva ja helesiniste lainetega rannad ja kaljud, millel saab ronida ja krabisid otsida. Veetsime terve päeva Bremer Bays ja ronisime mitu tundi kaljude otsas. Niiii tore oli. Kogu loodus on ikka nii teistsugune, isegi kivid. Need näevad välja nagu dinosauruste sitt J. Leidsme palju mega lahedaid teokarpe. Üritasime ka krabisid püüda aga ei õnnestunud ning ega me väga ei julgenud ka oma käsi toppida kivide vahele.

Aussidel on lollakas komme s6ita oma jeepidega otse vee piiri äärde. Õnneks oli meie sõbral Willil väga väike auto, millega ta õnneks ei julgenud nii lähedale sõita. Jummala kummaline on, kui vaatad kuidas miljoni dollari vaatega rannale on jeebid pargitud J

Edasi mõned pildid mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna:

 Krissu ei koonerdanud nende tegemisega, seega on meil mõne paksu raamatu materjali selle päeva kohta. J

Väike pilt põllulilledest ka. Lääne-Austraalias on neid nimelt 12000 erinevat liiki. Meist 35km kaugusel on ka 30 endeemset liiki mägedesJ

Esimesed uudised Nabawast

Tsau!

Õnneks on mul siiski iga-õhtune internetiühendus olemas (s.t. kirju saan enam-vahem iga ohtu lugeda, aga pikemalt kirjutada saan harvem). Loodan, et saan kõik need parimad soovid Eesti valgeteks jõuludeks edastada õigeaegselt, seega võtan oma varajased “HÄID JÕULE!” soovid tagasi:P

Viimati saite lugeda minu tegemistest Austraalias Liisa ja minu ühisest kirjast (24.september Perthi botaanikaaed).

Sealt rändasin edasi umbes 400 km põhjapoole Nabawa väikelinna. Sõit sinna oli küllaltki šokeeriv. Väljas oli üle kolmekümne kraadi ja bussiaknast võis näha ainult madalaid puid ja põõsaid ning rohkelt tuule käes lendlevat liiva. Tee oli ülimalt auklik ja kitsas, seega pidi seda bussisõitu päris kaua kannatama (s.t. magada polnud võimalik). Olin natuke tõbine ka, kuna pikad lennud ja magamatus olid teinud oma töö. Nii tekkis küsimus, et kuhu ma tõepoolest sattunud olen??? Esimene peatus pärast kaht tundi oli kuskil asustamata paigas, kus esimeseks sildiks mida nägin oli ”BEWARE of SNAKES”. Päris jube hakkas!!!

Buss jõudis sihtkohta oodatust varem. Nii sain bussijaamas rääkida ülimalt sõbralike austraallastega (pole kohanud veel ühtegi ebasõbralikku), kes arvasid, et olen eksinudJ, kuniks tuli blond lokkisjuustega austraallane (minu ülemus Warrick). See on küll kummaline kirjeldus austraallase kohta, aga just selline ta välja näeb.

Väikelinn Nebawa jättis kohe alguses küllaltki koduse mulje. Siin peaks olema alla saja elaniku, umbes 10 neist külastavad pea iga päev pubi, kus ma töötan ja ülejäänud inimesi eriti ei kohtagi. Seega- asustus peaaegu puudub!!! Oktoobris hakkab neil pihta ”harvesting season”, siis ei pea ma vist üldse tööd tegema. Seega palun kirjutage mulle, muidu hakkab pubis istudes ikka ülimalt igav. Põhimõtteliselt pean klientidele jooke valmistama ja ka mingil määral süüa tegema.

Lähim suurim asustus on nüüdseks Geraldton (peaks olema umbes Võru linna suurune), kus on imeilus liivarand ja suurepärased vaated ookeanile. Loodan, et saan seal ka paar korda rannavollet mängida, kuigi see pole siin eriti populaarne spordiala. Nad tunnevad siin ainult austraalia jalgpalli, kriketit, netballi, hobuste võidusõitu ja kõiki ülejäänud spordialasid, mida meil eriti ei harrastata. Eriti armastavad nad kihlvedusid. Pyhapaeval kaisin Wazzaga hobuste voidusoti vaatamas. Tal endal on kolm hobust, kellest kaks on voistlushobused. Nii sain VIP tsoonist voistlust jalgida. Voitsin kihlvedudega $ 54 ja Wazza voitis $ 490...seega on mul veel palju oppida. Igatahes olid muljed suureparased, tundsin ennast nagu vanas vesterni filmis....kõikjal olid kihlveo kontorid koos muhedate stiilsete vanameestega (meenutas natuke Tim Taleri müüdud naeru). Hobused olid tohutult ilusad. 

Indiacast pole nad ammugi midagi kuulnud (ja unustasin palli ka kaasa võtta, et indiacat siin tutvustada)L.

Kodulinnaks on mul Nebawa arvatavasti kolmeks esimeseks kuuks. Olen ettekandja /baaridaam Nabawa Valley Tavernis. Tööpäevad kestavad tavaliselt 12.00 – 22.00. Keeldusin hommikusest varajasest ärkamisest. Kõik kohalikud (kaasaarvatud mu siinne pere) ärkavad juba kell 6.00 või veel varem. Nii olen siin tuntuks saanud kui ”hiline hommikujooksja”. Kuid kaua ma enam vastu ei pea selles kuumuses ja pean hommikujooksuga varem peale hakkama, et suurimat kuumust ja maailma kõige tüütumaid kärbseid vältida.

Telefonil siin levi puudub, aga sõnumeid saan lugeda, kui ronin lähima mäe otsa või külastan oma vabal päeval (teisipäev) suurlinna. Uskumatu, aga austraallaste jaoks on mõisted ”Wi-Fi” ja  telefoni ”normaalne levi” tundmatud.

Siiani on kõik super olnudJ Pererahvas on ülimalt sõbralik ja hoolitsev. Robyn (üks pubi omanikest) on maailma parim kokk!!! Tegelt ka! Nii olen ühe ja poole nädala jooksul proovinud juba kõiki austraalia roogasid ja seda nende parimas esituses. Igal juhul tundub, et kokkamisoskus on neil veres, kuna ka Wazza (pubi teine omanik) on ülimalt hea kokk. Oma teisel päeval siin valmistasin neile lasanjet. Päris tükk tegu oli, et leida poest selle jaoks vajalikku kodujuustu. Igatahes olid nad vaimustuses....hindeks sain 9,9 10st ja osa lasanjet müüsin ka pubi klientidele. See oli samas väljakutse Wazzale ja nüüd on meil oma kokkamisvõistlus:D Siiani on sellega päris palju nalja saanud ja samas saame teineteiselt suurepäraseid kokkamisnippe õppida! Koju tulles oskan vist valmistada kõiki austraalia eineid. PS! Minu hinded on siiani kõrgemad, kui tema omad:D:D Järgmiseks tuli mul idee korraldada Eesti päev oma Valley Tavernis. See saab põnev olema- Vana Tallinn, söögid Eesti moodi ning Eesti muusika jne. Varsti teavad austraallased kõike ühest pisikesest Eestist.

Oma esimesel vabal päeval käisin koos Wazzaga Calberry´s. See on populaarne suvituslinnake ookeanikaldal. Külastasime eksootiliste lindude parki. Seal oli tohutult kirjusid papagoisid ja vaalavaatlus torn. Hiljem läksin isegi ookeani ujuma, kuigi terve päev sadas vihma ja tuul oli ülimalt suur (kõik ülejäänud ilmad on siin olnud superilusad, aga minu ainuke vaba päev oli kõige jubedam üldse). Kohalikud naersid, et võtsin endaga kaasa Eesti sügisilmaJ Minu jaoks oli esimene kord ujuda ookeanis. See oli lihtsalt superJJ Lained olid tuulise ilma tõttu nii suured ja vesi nii soolane, et soola ei vaja ma enam järgmised viis päeva (s.t. vett õnnestus mul ikka korralikult alla neelataJ). Esimene hiidlaine lõi mu kohe pikali! Ujumise ajal õnnestus näha ka vaala, kes oli kaldast vaid 100-200 meetri kaugusel. See oli võimas vaatepilt.

Nüüd istun jälle pubis ja hetkel pole ühtegi klienti, seetõttu kasutan vaba aega teile kirjutamiseks.

Eile oli meil superpäev. Siin oli tohutult välismaalasi (sakslased, prantslased, iirlased, kiiwid jne), kes kõik tulid ”harvesting seasoniks” farmidesse tööle. Nii sain uute inimestega juttu ajada.

Olge tublid ja püüan varsti uuesti kirjutada,

Katu   

Tervitused ka minu poolt! Erinevalt Krissust ma pean muru niitma. Mul on oma aed, kus on hulgaliselt roose ja muid lilli, mida ma ei tunne. Muru koosneb kyll mingitest lilledest p6hiliselt, aga v2hemasti ei ole need v6ililled.
Kellelegi oma tegemistest aru andma veel ei pea, aga see vist muutub varsti. Nimelt Krissu tuleb ka Bordenisse toole. V6ibolla ta ei tahtnud, aga ma vist ei andnud valikuvarianti :P Loodan, et meil saab v2hemalt l6bus olema. Pyyan mitte liiga palju aru p2rida!
Mu ylemused on yhed 2gedad inimesed, aga ma ei tea mida nad soovad, et nii palju tood j6uavad teha. Kumbki umbes 12t p2evas ja ilma igasuguste vabade p2evadeta ja sealjuures on veel r66msameelsed ka. Ilmselt see tuleb p2ikesest? T2na igatahes on p2ike kyll suviselt soe, ideaalne v2ikeseks jalutusk2iguks. Mul nimelt on t2na vaba p2ev!!!! Seda ei ole eriti tihti juhtunud, 6igupoolest on see alles teine vaba p2ev siiatulekust alates. Eelmine vaba p2ev l2ks kaduma, sest mul 6nnestus ennast 2ra kylmetada ja pyhap2eval pyydsin natuke eluvaimu tagasi saada, aga t2na ei takista miski v2ikest avastusretke. T6en2oliselt j2rgmise n2dala l6pus on natuke l6busam, saab minna m2gedesse ja natuke matkata. Lisaks yle vaadata need 1520 liiki taimi, mis Stirling Range endas peidab ja 30 endeemset lille :)
Rohkem huvitavat hetkel pole. Elu on tegelt praegu ysna yksluine: too,too,too ja siis kodus istumine, sest p2rast poolt kuut 6htul ei saa kusagile minna, kuna v2ljas on kottpime.
Kui Krissu siia tuleb, siis saab blogi natuke huvitavamaks-2kki natuke piltegi lisada. Tahaks teiega jagada oma aknast avanevat lihtsalt suurep2rane vaadet hiiglaslikele viljahoidlatele. Praegu veel veavad monstertruckid vilja 2ra, t2na hommikul n2gin v2hemalt 3 umbes 25meetrist hiiglast, aga varsti tuleb uus harvest ja nad hakkavad uuesti t2ituma.
Ilusat sygist Eestimaale!
Liisa

Tere kallikesed!

Pole teile enne j6udnud kirjutada aga nuud on t2pselt 6ige aeg.
Nagu te juba eelnevalt lugesite, siis l2ksime me kolmekesi eri teed. Mina asun hetkel v2ikeses linnakeses nimega Yealering. Esma mulje oli veits ehmatav aga praeguseks on see juba koduseks muutunud. Inimesed on k6ik v2ga s6bralikud ja ka mu ulemus on tore. Tegemist on sellise 1920a. ehitatud pubi-hotelliga, kus all on pubi ja uleval korrusel 11 numbrituba ja hiiglaslik veranda umber maja. Linnakeses elab umbes 100 inimest. meil on postkontor-pood, p6hikool, golfiv2ljak, karavanipark, tennisev2ljak ja j2rv. P2ris ilus on teine. Kui siia tulin m6tlesin, et milles probleem, p2eval ujun ja 6htul olen pubis. Tuhkagi. Kuna eelmine aasta oli p6ud siis vett on seal v2ga v2he ja see on mudaga pooleks. Kohalikud r22givad, et ehk saab 4-5 aasta p2rast seal j2lle ujuda ja veesuusatata.
Nii see eluke kulgeb siin. Elame p6hiliselt kolmekesi hotellis, sest ega siin kolkas palju rahvast ei k2i. Mina, umbes 50 aastane ulemus Peter ja umbes 4 aastane v2ga 2rahellitatud v2ike koer Oscar. Kui ma koera ei luba kooki kui ma seal klientidele suua teen, siis ta hiljem hiilib ikka sinna ja kuseb keset p6randat. Euron6uetest siin pole keegi midagi kuulnud.
Kallid s6brad, kes te olete v2sinud muretsemast, n2rvitsemast ja linna melust. Tulge siia minu kolkasse. T6esti on ikka v2ga m6nus vahelduseks uksi olla. Ei pea kellegi p2rast muretsema, kellegile aru andma. Ei pea muru niitma v6i lund rookima. Uldse on elu nagu suur puhkus, mille eest veel makstakse 17 dollarit tunnis. P6him6tteliselt saan palka klientidega lobisemise eest. Mu toop2ev hakkab kell 16.00, mis t2hendab, et ma saan magada ka niikaua kui tahan.
Siin on juba tekkinud selline m6nus rutiin. N2iteks iga p2ev kell neli tuleb uks 80 aastane hammasteta vanamees, kes joob portveini spritega. Korra n2dalas k2iakse 70km kaugusel poes. Meil k2ib ka DVD-lahvka, mis on ikka v2ga naljakas n2htus. Telefoni levi siin pole. Aga see eest saan iga 6htu peale tood tulla ulemuse arvutisse. Nii et kirjutage ja joonistage mulle ikka. Nii tore on eesti keeles lugeda. Muidu l2hen t2itsa inglise keele peale ule. See tuleb juba h2sti v2lja, m6istan juba isegi purjus austraalasi ja seda hammasteta vanameest.

Krissu